Sügisesed tähtpäevad rahvakalendris

Loe ja ole kursis

Halloween on vahva, kuid samavõrra on tähtis pidada meeles eestlaste vanu kombeid ja uskumusi. Sügiseti on rohkelt rahvakalendri tähtpäeva, mida võiks teada. Tuletame meelde, mis neis erilist on.

8. septembril on ussimaarjapäev ehk aeg, mil ussidel on aeg magama minna. Mets tahab puhata, lubatud on ainult marjule/seenele minna. On ka uskumus, et nõelussid kaotavad sel ajal oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik. Ussimaarjapäeva peetakse ka õunte valmimise päevaks. Eestis teatakse seda püha alates 16. sajandist.

Septembri teisel pühapäeval tähistatakse vanavanematepäeva, mis on 2010. aastast riiklik tähtpäev. Selle päeva eesmärk on tänada vanaemasid ja vanaisasid nende panuse ja hoole eest ning tunnustada eakamate inimeste elutarkust.

21. septembril on sügisene madisepäev. Öeldakse, et kevadine madisepäev on eestlaste seas rohkem tuntud, kuid võta kinni, kas see ka tõepoolest nii on. Kui kevadisel madisepäeval virguvad putukad ja ussid talveunest, siis sügisel jällegi on putukatel aeg peitu pugeda. Vanasti ennustati madisepäeva järg, milline talv on tulekul – kui sel päeval on külm, on oodata ka külma talve.

29. september on mihklipäev. See oli vanasti pidude ja kooskäimiste aeg, sest just sel ajal lõppes karjatamishooaeg ja lõpetati karjaste töölepingud. Selle ajaga saab ametlikult läbi soe ja valge suveaeg. Mihklipäeval peeti tihtipeale ka mihklilaata – see komme on säilinud tänaseni. Folklore.ee lehelt saab teada, et ehkki tänapäeval on mihklipäeva tähistamine jäänud soiku, tunneme seda päeva ütluse "igal oinal oma mihklipäev" järgi: "Seda lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas."

Pane tähele! Mihklipäeva kommete hulka kuulub Mihklite ülestõstmine. Kui sul on lähikonnas keegi Mihkli-nimeline, ära jäta võimalust kasutamata!

Allikas: Mariann Liimal

Paljud eesti rahvakalendri sügisesed tähtpäevad on seotud sellega, et saabub külm ja pime aeg.

Õuetööd lõpevad, aeg on pöörata pilgud sisemaailma, tänada esivanemaid ja loota heale talveilmale.

5. oktoobril on õpetajate päev, millega väärtustatakse õpetaja ametit ja pööratakse tähelepanu selle elukutsega seotud probleemidele ja aspektidele. Eestis on kombeks, et sel päeval õpetavad lapsi abituriendid. Samuti toimub Aasta Õpetaja auhinnagala, kus tunnustatakse parimaid pedagooge.

14. oktoobril tähistatakse kolletamispäeva, mis tähistab talve saabumist loodusesse – lehed on täielikult värvi muutnud, ilmad on jahedad ja loodus hakkab end puhkama sättima.

Oktoobri kolmandal laupäeval tähistatakse hõimupäeva. Tegemist on riikliku tähtpäevaga, millega pööratakse tähelepanu soome-ugri rahvastele, keelele ja kultuurile – toimub mitmeid üritusi.

28. oktoobril on simunapäev – apostlite Siimona ja Juuda Taddeuse mälestuspäev. Lõuna-Eestis tähistati sel päeval jäätumise algust ja talviste ilmaolude ootust.

2. novembril on hingedepäev, mil vanarahvas austas ja ootas koju surnud esivanemate hingi. Selleks kaeti surnutele tuppa või sauna laud ning seejärel hõigati nimepidi oma kadunud lähedasi sööma. Nendelt paluti kaitset, lõpuks tänati ning saadeti hinged taas oma teele. Sel ajal ei olnud lubatud naljatlemine, käratsemine ega lärmaka töö tegemine.

Novembri teisel pühapäeval tähistatakse isadepäeva. Tähtpäev on oluline ka tänapäeval – koolides ja lasteaedades toimuvad teemakohased üritused. Nii emade- kui ka isadepäev on alguse saanud Ameerika Ühendriikidest. Eestis hakati isadepäeva tähistama 1988. aastal.

Allikas: Günther Küttis

Oktoobri kolmandal laupäeval tähistatakse hõimupäeva.

Sellega pööratakse tähelepanu soome-ugri rahvastele, keelele ja kultuurile.

10. novembril leiame kalendrist mardipäeva, kuid marti joostakse sellele eelneval, 9. novembri õhtul. Kuna algselt liikusid mardisantidena ringi mehed, siis on ka hiljem püütud marti joosta pigem meestena. Talust tallu jooksmist alustati õhtupoolikul hämaruse saabudes, seljas musta või tumedat värvi riided või pahupidi pööratud kasukad. Et oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks, siis pandi ette rohmakad maskid. Halbade jõudude eemalepeletamiseks oli kombeks laulda ja pilli mängida, aga ka kolistada, taguda asju kokku, helistada kellasid, lärmata ja käratseda. Aegade jooksul on tähtpäeva kombestik üsna palju muutunud.

16. novembril tähistatakse taassünnipäeva. Sel päeval 1988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest.

25. novembril on kadripäev. Kadrisandid käisid ringi kas eelneval või mõnel pool ka sama päeva õhtul. Juba kadripäeva nimetus ütleb, et ringi rändasid ennekõike naised või siis riietuti naisteks. Kadrisantide riietus on aegade jooksul olnud valget värvi ja kenam kui mardisantidel. Ka maskid ei olnud jõulised ega koledad, nende eesmärk oli varjata nägu, sest oluline oli, et tulijaid ära ei tuntaks. Samuti olid kadrisantide laulud, pillimäng ja vigurid vaiksemad ning tagasihoidlikumad kui martide omad.

Martidel ja kadridel olid alati kaasas vitsad, millega löödi pererahvale tervist, kuid nuheldi ka neid, kes olid olnud laisad. Laulud, rituaalid, õnnistamissõnad ja manamised olid mõlemal tähtpäeval üsna sarnased.

30. novembril on andresepäev ehk apostel Andrease mälestuspäev. Vanasti käisid eestlased sel päeval samuti santimas nagu mardi- ja kadripäevalgi. Ennustati, kelle endale meheks/naiseks saab, ja loodeti tulevast uneski näha. Selleks lausuti enne magamist võlusõnad "Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest" ja tehti mitmeid muid rituaale. Andresepäevast algab advendiaeg ja lõpeb sulaperiood.