Jaanipäeva üritused ja muud kombed

Suvine pööripäev

Jaanipäeva paiku õitseb kogu loodus ennastunustavalt ning pikad päevad ööle ruumi ei anna. Päike loojub hilisõhtul ja ööd päris pimedaks ei lähegi, maad katab vaid videvik. Suvine pööripäev ehk suvine päikeseseisak on ööpäev iga aasta 20. või 21. juunil, mil kogu põhjapoolkeral on päev kõige pikem ja öö kõige lühem. Sellest päevast hakkavad ööd taas pikemaks ja päevad sammhaaval lühemaks minema.

Jaanipäeva tähistati juba ammu enne ristiusu jõudmist Eestisse ning see paganlik traditsioon on täies elujõus ka tänapäeval. 1919. aastast langevad jaanipäeva pidustused kokku võidupühaga, mil Eesti väed saavutasid Võnnu lahingus võidu sakslaste üle.

Traditsioonid ja kombed

Nagu kõlab kuulus viisijupp "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi", tähistab jaanipäev maarahva jaoks suvise heinateo algust. 23. juunil ehk jaanilaupäeval ükski eestlane siiski töötegemisele ei mõtle. Nimelt on jaaniõhtu eestlastele juba aastasadu olnud eriline pidupäev, mil lapsed saavad kuni varajase päiksetõusuni õues olla, noored armunud koos sõnajalaõit otsida ja vanavanemad lõkke ääres keha soojendada ning vaimu värskendada.

Jaanituli on paljude eestlaste jaoks jaanipäeva keskmeks, mille jaoks juba varakult ettevalmistusi tehakse. Traditsiooniliselt kasutatakse ära kogutud puud ja kasutusest läinud puuesemed. Need, kellel peotuju polnud, leidsid indu ebausust, mille kohaselt jaanipeole minemata jätmine võis kaasa tuua lõõmavaid tagajärgi.

Peotuju tõstmiseks on eestlased aga aastasadu põnevaid tegevusi välja mõelnud ning leidub vähe neid, keda sündmus külmaks jätab. Jaaniõhtul lauldakse ja tantsitakse ning julgemad näitavad rammu üle jaanitule hüpates. Koos ilmaga soojenevad sel kesksuve päeval ka südamed ning nõnda nagu Koit ja Hämarik samanimelises muistendis, on vanarahva uskumuste kohaselt jaanipäev ka see eriline õhtu, kus neidudel on võimalik oma tulevast unes näha. Noormeestele peaks see õhtu olema samuti hea hetk huvi üles näidata, andes endast seejuures parima, et just nemad neidude unenägudest läbi vilksaksid. Romantikud teevad jaanipäeval teadagi mida – veavad end metsa sõnajalaõit otsima. See müütiline õis pidavat tähistama armastust. Võiks kriitiliselt küsida, et kuna sõnajalaõit ju olemas ei ole, kas siis armastust ka mitte?

Üks mis kindel – kui sõnajalaõie leidmisega ei vea, on tõenäosus vähemalt jaaniusse näha. Ausalt öeldes on need märksa põnevamadki. Kui oled oma silmaga rohu sees helkivat ussikest näinud, tekib hasart neid veel leida. Vat see on müstika, kuidas need väikesed olevused oma "lambi" tööle saavad. Teadus ütleb selle kohta, et seda aitab teha bioluminestsents.