Laulu- ja tantsupidu – eestluse puri ja ankur

Kui palute mõnel eestlasel rääkida Eestist, võiksite huvi pärast võtta mõttes aega, kui kiiresti jõuab jutujärg laulu- ja tantsupeoni. Enamasti üle paari lause oodata ei tule. Miks see nii on?

Tõenäoliselt sellepärast, et laulu- ja tantsupidu ei ole pelgalt üks suvine suursündmus, mis kümne aasta jooksul neljal korral Tallinnas aset leiab, vaid see on meie olemise viis, mis aitab meil iseennast paremini mõista ning kannab endas kõiki neid olulisi väärtusi, mida rahvana tähtsaks peame – armastust oma maa, keele, kultuuri ja kommete vastu. 

Laulupidu on 1869. aastast, kui Tartus toimus Johann Voldemar Jannseni eestvedamisel esimene pidu, pidevalt kasvanud ja ajaga ühte sammu astunud. Esimesel laulupeol osalesid ainult meeskoorid ja puhkpilliorkestrid kokku tuhande esinejaga.

Ajapikku lisandusid sega-, laste-, nais- ja poistekoorid, harrastussümfoonikud ja mudilaskoorid. Pidu kolis Tallinnasse, kus 1934. aastal toimus ka esimene tantsupidu. 1947. aastast alates on laulu- ja tantsupidusid enamasti üheskoos peetud.

2019. aastal toimunud laulu- ja tantsupeol oli osalejaid 44 korda rohkem kui esimesel laulupeol Tartus ning publiku huvi peo vastu oli niivõrd suur, et piletid lõppesid otsa nii tantsupeol kui esimest korda ajaloos ka laulupeol, kuhu kogunes 100 000 inimest. Laulva revolutsiooni ajast pärit legend 300 000 inimesest lauluväljakul sai sellega purustatud.

Samas näitab selline tohutu huvi laulupeo vastu, et UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kantud traditsioon tõepoolest elab ning on kõigile ühtviisi tähtis sõltumata vanusest või sotsiaalsest staatusest. Meie laululaval seisab president kõrvuti koolijütsiga ning mõlemad usaldavad end rõõmuga dirigendi hoolde, sel ajal kui terve rahvas laval toimuvale hinge kinni pidades kaasa elab.

Liikumine laulu- ja tantsupeo poole

Üleriigilised laulu- ja tantsupeod toimuvad Eestis kümne aasta jooksul neljal korral. Tavapäraselt toimuvad igal kahe ja seitsmega lõppeval aastal (nt 2022) noorte laulu- ja tantsupeod ning igal nelja ja üheksaga lõppeval aastal (nt 2024) üldlaulu- ja tantsupeod. 

Seoses üleilmse COVID-19 pandeemiaga on aga pidude ettevalmistusperioode pikendatud, et oodata pandeemia möödumist ning seetõttu toimub erandlikult 13. noorte laulu- ja tantsupidu aastal 2023 ning järgmine üldlaulu- ja tantsupidu toimub 2025. aastal.

Loodetavasti sealt edasi naaseme tavapärasesse rütmi ning sealt edasi toimub järgmine noortepidu jälle 2027. aastal ja järgmine üldlaulu- ja tantsupidu 2029. aastal. Kuna ühe laulu- ja tantsupeo ettevalmistamiseks kulub keskmiselt kolm aastat, siis ei möödu Eestis ühtegi aastat, kui ei oleks käimas peo ettevalmistused või siis suurpidu ise.

Pärast kunstiliste juhtide eestvedamisel kava kokku seadmist kuulutatakse välja peole registreerimine kooridele, orkestritele ja tantsurühmadele. Tavaliselt toimub see 1,5–2 aastat enne järgmise peo algust. Ka väliskollektiividel on võimalik laulupeol osaleda – selleks tuleb oma kollektiiv õigeaegselt peole registreerida ning seejärel omandada repertuaar, mis on enamjaolt eesti keeles. Peole pääsemise otsustab ettelaulmine. 

Publik saab peoks valmistuma hakata pool aastat enne pidu. Siis tulevad müügile piletid. Tantsupeol antakse kolm identset tantsuetendust Tallinnas Kalevi Keskstaadionil, mis kestavad umbes kaks tundi. Igale etendusele mahub 10 000 pealtvaatajat. Laulupidu toimub Tallinna lauluväljakul, kuhu korraga mahub lisaks lauljatele ligikaudu 70 000 pealtvaatajat, kes saavad seal osa rohkem kui 6 tunni pikkusest suurkontserdist.

Nii laulu- kui ka tantsupidu toimuvad vabas õhus. See tähendab, et valmis tuleb olla nii vihmaks kui ka päikeseks – üldjuhul pole vihm ega äikesetorm lauljaid ega tantsijaid ära hirmutanud ning pidu on peetud ka "koera ilmaga".

Samuti toob laulu- ja tantsupidu endaga alati kaasa ka suured liikluspiirangud, mistõttu tuleks peole tulles varuda väga palju aega ja kannatust. Kel kohale ei õnnestu tulla, saavad laulu- ja tantsupeost osa ka Eesti Rahvusringhäälingu otseülekande vahendusel, mis on Eestis väga populaarne ning tänu internetile nähtav üle terve maailma.

Laulu- ja tantsupidu – ühe suguvõsa kokkutulek

Üldiselt üsna omaette hoidvad eestlased valavad laulu- ja tantsupeol erakordses üksmeeles rahvatantsu ja muusikasse oma isamaa-armastuse ning tänutunde esivanematele, kelle kombeid au sees hoitakse. 

Nagu öeldud, on laulu- ja tantsupeod olnud ajas pidevalt arengus ning alati tegijate nägu. Samas on aja jooksul tekkinud mitmeid traditsioone, mis on saanud selle peo pärisosaks.

Austusavaldusena Tartule, kus toimusid esimesed laulupeod, süüdatakse üldlaulu- ja tantsupidude eel traditsiooniliselt laulu- ja tantsupeo tuli just seal. Seejärel rändab peotuli sarnaselt olümpiatule teekonnale läbi terve Eestimaa Tallinnasse, kus tuhanded rahvatantsijad seda tuld esmalt Kalevi staadionil tantsuetendusele ootavad. Lisaks peotulele on tantsupeo lahutamatuks osaks autentsed Eesti rahvarõivad, mis tantsustaadioni kaunilt särama löövad, ning Anna Raudkatsi loodud „Tuljak", mis on tantsupeo oodatud ja armastatud lõputants.

Laulupeole tulevad kõik peol osalejad pidulikus rongkäigus, mis liigub oma traditsioonilisel 5 kilomeetri pikkusel trassil Tallinna kesklinnast lauluväljakule. Rongkäik on eestlaste seas väga oodatud sündmus ning seda saavad kogu 5 kilomeetri pikkusel trassil jälgida kõik soovijad. 

Rongkäigule järgneb laulupidu, mis algab alati Aleksander Kunileidi lauluga „Koit", mille saatel tuli kõrges tornis süüdatakse. Laulupidu lõppeb samuti traditsiooniliselt Gustav Ernesaksa loodud ja laulupeo hümni staatusesse tõusnud lauluga „Mu isamaa on minu arm", mille saatel tuli tornis kustub.

Laulu- ja tantsupeol valitsevat erilist tunnet otsitakse ka pidudevahelisel ajal ning selleks peetakse nii piirkondlikke kui ka valdkondlikke väiksemaid laulu- ja tantsupidusid. 

Nii on laulu- ja tantsupeost saanud puri, mis on aidanud eesti rahval läbi väga erinevate aegade ühiste eesmärkide poole liikuda. Teisipidi on just laulu- ja tantsupidu sageli ankur, mis eestlasi üle maailma ühendab, kokku toob ning kodumaaga seob.